ME TEEME SEDA JÄLLE - MINU 9 KUUD VOL 2

Armastus on uue elu alus,

lapseootus kauneim aeg me elus, 

kui väike ime kasvab ema rinna all,

nii habras, puhas hing on tal.

On siia ilma jõudnud nüüd see ime, 

kes kannab kaunist SÄRA nime,

need väiksed pihud, nopsnina, pruntis suu,

ei kaunimat tea meist keegi muu.

Tere tulemast maailma SÄRA

Täna ma saan öelda, et minu unistus on täitunud jällegi! Olen kahekordne õnnelik emme oma kahele tütrele! :)

Elu on nonii kordades kiirem, et ma mõtlen, et mida küll teevad näiteks nelja lapse emad. No müts maha tõesti! :) Olen mitmeid kordi siin blogis kirjutamist alustanud aga sinnapaika on see jäänudki kuna koguaeg on tütarde call! :) Et te aga saaksite aimu, mida silmas pean selleks panen kirja, mis toimub tegelikult kodus kahe lapsega.

Kõige esimene perepilt Sära ja Sädega

Jõuan oma esimesed read kirja panna kuni vanem tütar Säde, kes on 2,5 aastane, tahab et ma ta kiigule tõstaks, samal ajal teine pisike 3-e nädalane Sära tahab süüa. Tõstan siis suurema kiigule, teen mõnusa hoo ning jätan ta kiikuma, teise asetan tissi otsa mõnulema. Siis aga avastab suurem, et tahab kiigelt maha. Pean väikse pausi tegema pisibeebi tissi otsas mõnulemisele ning tõstan pisikese korraks beebipessa. Nüüd on suurem kiigelt maha tõstetud ning väiksem jälle emme tissi otsa tagasi mõnulema pandud. Säde mängib mõned minutid oma mängunukkudega siis aga avastab, et emme võiks talle pallimere teha. Vanaema kinkis talle liumäe ning mina ostsin umbes 200 värvilist palli, mille sisse ta saab liumäelt alla lasta. Enamjaolt on pallid mööda tube laiali nagu ka praegu. :) Säde muidugi oskab kõige armsamaid silmi teha, et emme aitaks need kenasti pallimerre tagasi panna. Panen jälle pisikese Sära beebipessa ning teeme suuremale kiiresti pallimere.

Siis annab aga pisike Sära märku, et söömisest tekkinud krooksud oleks vaja välja lasta, selleks tōstan ta oma ōlale. Vahepeal aga on Sädet juba pallimeri ära tüüdanud ning emme abi on vaja taas, et saaks uusi mänge teostada. Panen pisikese Sära jälle korraks beebipessa ning toimetan suuremaga! Ülevalt kapi otsast otsime välja plastiliinid, kleepsuraamatud ja pliiatsid/värviraamatud. Muutuvad varsti needki mängud igavaks ning seejärel toob Säde altkorruselt trennimatid välja, et emmega trenni teha. Tema on nüüd treener ning näitab mulle ette kuidas tegema pean. Ma lihtsalt vaatan teda ja mõtlen, et uskumatu, ta on 2,5 aastane ja nii osav :))) Ütleb mulle inglise keeles, ready steady go ning loeb inglise keeles seeriate arve - one, two, three, four, five letś gooo :D

Pisikest Särat on aga beebipesas olemine ära tüüdanud ning ta tahab sülle, et maailma uudistada, samal ajal muidugi tahab sülle ka Säde. Nii ma neid tassin 3-e korruse vahet. Peab tõdema, et täitsa tore trennike see. :) Päevakorras on muidugi ka toidu tegemised, koos poes käimised, mõlema riidesse panemised, ühega mähkuvahetamised, pepu pesud, teisega koos potil käimised :)

Loetud nädalad tulekuni

Jalutamas käin ma nendega koos, siis nad magavad nagu inglid mul samal ajal tandem kärus. See on aeg, kus saan neid imetleda rahulikult. See aeg, kus mõtlen, et no oleme ikka vägiteoga hakkama saanud, nonii piltilusad teised ikka. :)
 Õhtuti käime koos vannis, pesen ühe ära, siis teise. Kuivatan ühe ära, siis teise. Ühele loen muinasjuttu, teise kiigutan süles magama. Ööd on olnud rahulikud praegu ( phtui, phtui, phtui ). 

Minu tandem

Tegelikult mulle meeldib, et Sära tulekuga on elu kiire. Mul ei ole aega üldse mõelda asju üle nagu oli see Sädega. Koguaeg googedasin ja muretsesin üle, et kas ta ikka saab süüa piisavalt, kas ma ikka toidan last õigesti, miks ta kakanud pole ning miks tal gaasid on jne jne. Need on täiesti normaalsed iga esimese lapsega seonduvad kûsimused tegelikul. Teise lapsesünniga on ikka väga chil olemine,  igasugu küsimuste peale pole lihtsalt aega mōelda sest kodus on veel üks väike laps, kellega toimetamist palju.

Õed Säde ja Sära

Tegelikult Säde läheb varsti Hispaanias lasteaeda. Kui Säde lasteaias on siis on eesmärk ka endaga tegelema hakata. :) Seni naudin lapsi ja sellega seonduvat. Praegu on see äge ja nauditav! Eks varsti nad väsitavad mu ära ka. Kindel see! :)))

Õekese ootuses :)

Natuke rasedusest ja sünnitusest ka.
Raseduse viimased 3 nädalat olid kuidagi kohe eriti pikad, ootus oli sees ikka väga suur! Kui öeldakse, et teine sünnitus on kergem kordades, siis minu puhul see küll ei kehtinud. Tuhudevalud olid enam-vähem samasugused aga pressid olid kordades valusamad. Saan rōōmustada selle üle, et presse oli koigest 4-5 mil laps juba süles oligi. Ei kujuta ikka neid ette, kes pressivad ja pressivad ja no mitte ei taha tulla. See on maailma valusam ja ilusam valu koos! Sära kaalus sündides 3,65kg ja Säde 3,14kg

Sära ootuses

Raseduse ajal määrisin ennast 3x päevas kookosrasvaga. Kartsin nii väga rasedusarme. Kuna mu emal on väga suured armid siis seda enam muretsesin, et nonii nüüd teise lapsega tulevad mulle ka. Aga õnneks pole mul ühtegi armi kõhul. Vot ei oska öelda, et kas aitas see kookosrasvaga määrimine aga mul igaljuhul neid pole. Tselluliidi kiht tekkis aga korralik, mis on täiesti normaalne. Raseduse ajal hakkab naise keha koguma endale varuenergiat, et me suudaks last toita rinnaga ning oleks jaksu nendega peale sünnitust tegeleda. :) Eks osa sellest kaob ära kui saab hakata regulaarselt trenni tegema. :) Ah küll jõuab seda ka! :)

Pean muidugi tunnistama, et Sära imetamisega on tekkinud mul noniiii suur magusaisu, ma ainult maiustaks - koogid, pirukad, sokolaadid jne, kõike tahaks igapäev ja kui aus olla siis patustan ikka igapäev millegagi. :)))) Aga õnneks ma jalutan nendega palju ja päevad on toimetamist täis. 

Säde võttis oma pisiõe Sära väga armsalt vastu. Kartsime suuremat armukadedust aga siiani on kõik hästi läinud. Eks vaatame, mida tulevik toob! :)

Hetkel aga õnnelik emme tõmbab oma loole joone alla sest tütarde call on jälle. Ühele vaja süüa teha ja teine tahab tissi! :))) Mommy life!! :) Tegelikult olen hästi tänulik ka oma mehele, kes tunnustab, kiidab ja teeb pai ning on palju abiks lastega toimetamisel. :) Ilma temata me ei säraks! :)))

Olge mõnusad!

SÄRALEVAD TULESÄDEMED

TOORTOIDU MIINUSPOOL

Tere kallid blogikad!

Otsustasin teile jagada oma kalli õe ja ühe hea sõbranna lood. Võib-olla on keegi sama murega seal teispool ekraani.

Minu õde on 20 aastane noor naine, kes otsustas 2 aastat tagasi, et tema põhitoit on kõik toores - peamiselt siis toored köögiviljad, puuviljad, smuutid, mahlad, salatid! Jättes välja ka piimatooted ning nisujahutooted.
Ta ei nurisenud kunagi, et kõht oleks tühi ning oleks millegi järgi isu. Ta leidis alati selle aja, et endale toit valmis lõigata ja serveerida. Kindel on see, et ta sõi ning ei näljutanud ennast! Ta pakatas energiast, nägi suurepärane välja! Toidud särasid värvidest!
Tundus igatepidi, et selline metoodika tõesti sobibki talle ning arvasin, et ta jääbki toortoitlaseks. Kuigi mul on oma arvamus, et meie Eesti kliimas, kus on päikest ja valgust vähe ei saa selline toitumine olla kehale piisav. Igasugused toortoidulaagrid ja paastud on igati positiivsed aga aastast aastasse toituda ainult toorestest asjadest, usun, et meie kliimas see pole lihtsalt võimalik. Aga meie kehad on erinevad, mis võib sobida ühele ei pruugi sobida teisele.

Ühel päeval aga tekkisid mu õe kehas muutused ning tal tekkisid suured isud kõikvõimalike asjade järgi. Teda isutasid pizzad, maiustused, pastad. Keha tahtis køike jälle proovida. Ning loomulikult ta ka seda tegi! See järsk muutus oli kehas aga väga suur ja koormav. Tema keha oli shokis! Kõigest paari kuuga võttis mu õde juurde 20kg. Tal kadus igasugune motivatsioon kõige suhtes. Ma proovisin teda motiveerida igatepidi aga ikka oli ta nukker ja õnnetu.

Ühe sõbrannaga (28a.) rääkides tuli välja, et ka temal oli selline kogemus, kus ta oli toortoitlane ning kui hakkas tavatoitu sööma siis ta võttis juurde 10kg.

Toortoiduga on meie seedimine hästi kiire ning kui me oleme pikalt toortoidu peal siis meie seedimine harjub sellise elustiiliga ära. Kui aga hakata järsku sööma igasugu muud tahkettoitu, siis meie organism ei suuda enam seda toidu seedida ning kehast mürkide väljutamine on peaaegu, et peatunud. Sooled on saanud viga ning seedimine on väga, väga aeglane.

Toon ühe näite veel!

Kui me teeme mingisugust paastu, siis sellest väljatulemine peab olema omaette protsess, võttes igapäev kasutusele ainult paar uut toiduainet. Milleks? Sest mie soolestik on paastul niivõrd puhastunud ning kui hakata sinna peale rohkelt uut toidulaadungit laadima, siis kohe kindlasti rikub see meie tervist kui pigem tervendab.

Ma olen üsna veendunud, et minu õel ja sõbrannal olid sarnased lood, kus nende sooled ja seedimine olid niivõrd harjunud puhta toiduga ning seejärel "järsult" kasutusse võetavad uued toitained muutsid nende soolestiku niivõrd palju, et keha ei suutnud enam ennast talitseda.

Igal ühel on meist omad lood ja kogemused ning sellised olid minu lähedaste inimeste lood. Kuulake enda keha ning ärge keelake endale kõike. Kui te olete toortoitlane ning ühel päeval te seda enam olla ei taha, siis pidage meeles, et sellest välja tulemine peab toimuma väikeste sammude haaval mitte järsult päeva pealt.

Minu õde ja sõbranna on tänaseks veendunud, et nad ei taha olla ainult toortoidul.
Praeguseks nad jälgivad oma menüüd lähtudes, et kõik peamised toitained saaks keha päevas kätte.
Nad toituvad tervislikult ning söövad päevas mitu korda ka sooja toitu.

Lubavad endale ka patupäevi ning tunnevad söömisest rõõmu. Kilod lähevad alla vaikselt aga näod säravad ning innukus ja motivatsioon on tagasi.

Tähtis ei ole, et kas meie kehad on pisut suuremad või väiksemad, tähtis on rõõm meie sees ja näol. Me oleme kõik erinevad, meie kehad on erinevad, ennast kellegi teise moodi voolimine ei tee meid õnnelikuks. Tee endale selgeks oma trumbid ning hinnake neid! Uskuge mind, igalühel on meil trumbid tagataskus, võtke need lihtsalt välja! :))

Tervet meelt ja tervet keha!

TULESÄDE