Elu merel

Kirjutan siis natuke meie elust merel! Esimesed päevad olid kõige raskemad, kuna merehaigus kimbutas. Kui õigel ajal rohtu võtta ning merehaiguse vastu käepaelad panna mõlemile käele, siis on lood hoopis teised. Kaks päeva ikka kallistasin tualetti aga nüüd on möödas juba 10 päeva ja kõik tip-top. Inimene harjub ikka kõigega. Paadis on meid kokku 11 inimest- täiesti kirju, rahvusvaheline pere. Kokk/ teenindusabiline - Eestist pärit aga nulli eesti keelga venelanna. Kapten on itaalane, kes räägib nii inglise/itaalia/hispaania keelt. Siis paadi töödel on veel abiks üks argentiinlane, kes räägib ainult hispaania keelt. Ütleme, et hea venekeele ja hispaania keele praktika!

Alustasime siis oma tripi Sitsiiliast. Ausalt, mul oli kultuurishokk, kui Palermo lennujaamast taksoga jahisadamasse sõitsime, ma ei suutnud ära imestada, et mis toimub. Autojuhid vahetavad olematuid sõiduridu siis kui tahavad, suunatuledest pole nad üldse midagi kuulnud, rääkimata ohutust sõidustiilist, turavöösi ei näinud me kellegil peal, mootorratastega kimatakse linna vahel ilma kiirviteta. Ütleme, et süda tahtis seest välja hüpata, sellised napikad olid liikluses, et oilaa. Selline on see suurlinna elu, Palermo linnas elab 700 000 inimest.

Mis siin pattu salata - moodsaks jäävad nad iga KELL! Vaadake värvide kombinatsiooni

Sitsiiliast sõitsime paadiga edasi teistele Itaalia saartele. Sellised pisikesed saared mulle VÄGA meeldivad - tillukesed, kirjud majad üksteise küljes, rannaäärne armsaid restorane täis ( värske seafood kõikjal), nunnud butiigid, vähe inimesi- vot nii juba läheb, selline hea aura kohe!

neid peab siin lihtsalt sööma

Jahisadamas hommikune värskendus

Meeldejäävaks seikluseks sai meil - Albaanis käik. Ütleme, et ega seal jahisadamaid väga ei ole. Inimesed sinna ei reisi, kuna kuritegevus on selles patupesas nr1. Kujuures see linn, kus meie peatusime, oli väga puhas ning visuaalselt väga okei. Aga häirivaks said linnas passivad mehed, parandan mercedes- benzidega mehed. Seda marki autosi on linn täis - üleni toonklaasis. Nad on seal kuidagi selles venemaffia värgis kinni - mersud ja kuldketid ning kuritegevus. Peale õhtusööki, arutasime, et pole see Albaania midagi nii hull ning kui restost välja astusime, siis olid meie ümber paljud väiksed huligaanid, kerjused, kes konkreetselt rippusid küljes. Panime paati plagama ning tegime varahommikul sealt vehkat.

Albaania

Kui silmad lahti tegin, siis olime juba Montenegros. WOPPPPA -milline hea feeling. Oeeh, nautida hommikusööki imelises sadamas, ümbritsetud ilusate inimestega, kõik on nii rahulik ja mõnus! Öö ja päev võrreldes eilsega!

Montenegro LOVE

Nüüdseks oleme jõudnud Horvaatiasse - käinud vähemalt 10 nel erineval saarel, pea kõigiga oleme rahule jäänud. Horvaatia on meie jaoks täiesti üllatus, me polnud keegi siin varem käinud, aga nüüd teame, et tuleme siia kindlasti tagasi. Linnadest on lemmik Dubrovnik - ROMANTIKA, ROMANTIKA, ROMANTIKA - kuna Dubrovniku ajalugu on väga seotud Veneetsiaga, siis uskuge mind, isegi jääkuningannad sulavad selles linnas. See ei jäta külmaks kedagi!

Praeguseks kõik, lippan kallu kaissu - tervitused kallile õele! :)